(2.Nädal) Interneti kujunemislugu

     Tehnoloogia areneb pidevalt ning selle kulgu on pea võimatu ette ennustada. Sealjures on paratamatu, et mõned leiutistest ei leia igapäevast kasutust ning võivad üsna kiiresti unustuste hõlma vajuda. Samas leiab ka vidinaid, mis peale langust uuesti ja arenenumalt turule naasevad ning seal veel tänapäevani püsivad. 

Jätkuvalt kasutuses: Odomeeter ehk läbisõidumõõdik

        Odomeeter on loendur, mis mõõdab auto või muu sõiduki läbitud vahemaad [1]. See on paigaldatud armatuurlauale enamasti spridomeetri (kiirusemõõdiku) sektsiooni või spidomeetri ja tahhomeetri (pöördeloendur) vahele. 

Esimesed kuuldused sellisest leiutisest pärinevad Vana-Kreekast 15. sajandst eKr. Masin oli tehtud vankrirattast ning kinnitatud hammasratastega raami. Peale igat miili lülitusid hammasrattad ümber, nii et veeris kukkus kasti. Läbitud vahemaad sai kokku lugeda kastis olevate veeriste järgi [2]. Siiski ei ole paljud kindlad kas see üldse olemas oli või kas seda kasutati kuna nõudis käsitsi lükkamist. 

1642-44 valminud arvutusmasinat "Pascaline" ( Blaise Pascali aritmeetiline masin) peetakse samuti üheks mehaanilise odomeetri prototüübiks. Ka Thomas Savery ja Benjamin Franklin leiutasid sarnased masinad, et oma teekondade pikkusi jälgida [5]. Siiski sellise läbisõidumõõdiku nagu meie teame, esimese varasema versiooni kavandas 1854. aastal Samuel McKeen. Tema masin kinnitati vankri külge ning see mõõtis rataste pööramisega kilomeetreid.

Veider fakt: 12.mai on rahvusvaheline odomeetri ehk kiirusemõõdiku päev.

Unustusse vajunud: Diskett ehk ümbrikketas

    Diskett, kõnekeeles ka flopiketas on magnetiline andmekandja, mille hiigeaeg oli 1970.-1990. aastatel. Neid müüdi üle 5 miljardi eksemplari aastas [3] ning pea igal inimesel oli see mingil hetkel kodus olemas. 

1967. aastal IBMis leiutas Alan Shugart koos oma meeskonnaga perfokaartidele praktilisema asenduse (algusaegadel oli ühe ketta maht 3000 perforeeritud kaarti) [4]. Nad võtsid kasutusse Mylari ketta, mis oli kaetud magnetilise materjaliga ja mille sai läbi pilu kettaseadme mehhanismi sisestada ja spindlile keerutada.

Tooted uuenesid kiiresti ja pidevalt ning IBM jätkas diskiseadmete valmistamist. Esimene diskett oli 8-tolline ja 79,75 kB, teine 5¼-tolline ja 360 kB mäluga ning tänu Sonyle kõige populaarsemaks osutunus 3½-tolline versioon, mis mahutas 720 kB või 1440 kB informatsiooni [4]. 

1990. aastal tehti veel viimaseid katseid leiutist elus hoida ning tuldi välja nn superdiskiga 120 MB. Kuigi alguses oldi vastu nende kaotamisele, hakkasid disketiseadmetega arvutid siiski vaikselt vähenema. Asemele tulid USB-mälupulgad ja hiljem juba mälukaardid. 

Kasutatud allikad:

[1] avtotachki.com/et/chto-takoe-odometr-i-dlya-chego-on-nuzhen/

[2] blog.hgregoire.com/en/short-history-of-the-odometer

[3] et.wikipedia.org/wiki/Diskett#Ajalugu

[4] ibm.com/ibm/history/ibm100/us/en/icons/floppy/

[5] thoughtco.com/history-of-odometers-4074178

[pilt1] upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/7/7d/Odometer2.jpg

[pilt2] oldcomputers.net/floppydisks.html